Hansalaat 2008.Kolm sõbrannat tulid laua äärde.
:Vauuu! Mulle nii meeldib see kann.
Palju maksab?
:700.
:Nii lahe. Onju, mulle täpselt sobiks selline?
:Mnjaa. Siis me tuleksime su juurde kohe teele.
Sõbratarid läksid mineme. See tumedapäine, kellele teekann meeldis vaatas põleva pilguga laua poole tagasi. Möödus 15 minutit. Nad seisid jälle laua ääres ja sädistasid.
: Täpselt minu värvid!
:Kas sellist teekannu on ainult üks?
:Just nii! Ma luban, et ei maali mitte ühtegi täpselt samasugust. Te saate ainueksemplari. Ma ausalt öeldes ei viitsi ühesuguseid asju maalida.
:Kas tingida ka saab?
:Ikka! kirglikult ja lõunamaiselt palun. Me oleme ju ikkagi Lõuna-Eestis.
:625?
:Olgu!
:Ohoo! Nii lühike tingimine oligi?!
Pakkisin teekannu kotti.
:Head sõbrannadega teejoomist!
Pärast ma mõtlesin, miks ma nii ruttu lõpphinna ütlesin. Tavaliselt lustin ma laadal rohkem. Aga ta oli tõeliselt vaimustunud teekannust ja ei saanud oma säravaid silmis sellelt lahti. Mul oli hea meel, et see teekann talle niiväga meeldis. Igale topsikule on kuskil täpselt see õige ostja.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti