Sääsehelmed

Istusime ühel kenal suveõhtul Kerliga meil ja lobisesime.
Tee auras, ritsikad siristasid.
Vaade viiendalt korruselt üle õhetava öise linna paneb korraks uskuma, et suve on võimalik asfalti ja betooni vahel veeta.
Kerli kirjeldas, kuidas ta oli näinud tikandit millel mustriks maasikaid-mustikaid kõrre otsas.
Pidulikult kinkis ta oma idee mulle. Allkirjaga ja puha:)
Jõime veel mõne tassi teed.
Suveööl ei raatsigi magada. Ometigi ühel hetkel läks Kerli koju ja mina pugesin voodi. Enne une tulekut, siis kui ajukene kõige toredamaid mõtteid ketrab, tuli pähe mis tehnikaid ma kasutada võiks , et maasikad-mustikad maalida.
Hüppasin sängist püsti, segasin õiged värvitoonid ning otsisin pintslid.
Tegin kõrred ja mustikad.
Läksin tagasi voodi.
Kargasin uuesti püsti ja proovisin maasikaid maalida.
Mm, ei, ei sobinud ei värv ega tehnika.
Pugesin pessa ja mõtlesin, et hommik on õhtust targem.
Siiski, veeretasin end veelkord voodist välja ja maasikad olidki valmis.

Kõrred:
rohuroheline, samblaroheline, kollakasroheline, ...
Karvapintsel ja peenike leherootsupintsel.
Tõmba pikk kõrs kahe rohelisega. Tee karvapintsliga kõrrele õisik otsa.
Värvid kiht-kihilt ja risti-rästi, viimane kiht õige õrnalt samblarohelisega ristipidi, et tekiks täpselt õige juulikuises kuumas kõrbenud rebasesaba värv.
Mustikad :
koobaltsinise Cerdec värviga (nn.kotivärv, mida enam saada ei ole), väikese roosipintsliga, täispööre pintsliga.
Maasikad:
pompadour (Shjerings) , pisikene tups, peaaegu maasika suurune, ja peenike pikk lehepintsel. Surusin tupsu vastu pinda. Kui vaja, siis võib laia pintsliga ülearuse värvi ära pühkida. Hetk kuivamist ning hambatikuga valged täpid sisse. Pisut kollast värvi täppidele pintsliga ja rohelised lehekesed tutiks.